ulm06

Erinevad esitajad "Ulmerealismi tähised" ulm0.6 (12/05)

"Ulmerealismi tähised" on justkui mõtteline järg 2000.a. ilmunud kogumikule "Müsteerium plaadimängijas". Kui sel ajal oli eesti elektroonika veel noor, siis 2005.a. on juba tänu erinevatele üritustele ja ilmunud plaatidele kujunenud omad traditsioonid. "Ulmerealismi tähiste" eesmärgiks ei ole siiski lihtsalt toimuvast ülevaate andmine. Tegemist on omamoodi jutustusega ehk muusikute nn ulmerealistlikus (kauges, aga samas koduses) võtmes kohtumisega. See teatud meeleolu hõlmab stiililselt Joel Tammiku sooja kõlaga abstraktset elektroonikat, Uku Nurga etnoseguseid katsetusi, Kismabande ulmepsühhedeeliat, Pastaca digiprogejazzkollaazhi ja muid mahedaid rütme ning ambientlikke helimaastikke, mis sobituvad kusagile maa ja kosmose piirile.

"Need elektroonilised lood on kui inimhinge siseuniversumis hõljuvad personaalsed saarekesed - igaüks neist kannab mingit omapära ja samas on tegemist sama võrgu sõlmedega. Väga huvitav. Väga intrigeeriv." Immo Mihkelson, Postimees.

"...plaadil leiduv on paralleelne new age'i meditatiivsete taustadega, aga tegu on intelligentsema, pisut rahutuma ja dogmavabama lähenemisega. Nagu meie ulmekirjanduse puhulgi, tyytab siin-seal lääne klizheede kopeerimine või stiilisisene enesekyllasus. Fantaasiahäired, millega võib kyll seltsida hea tehnilise manipulatsiooni oskus. Kas pole aastasadu myhina ja kohina saatel elanud eestlane niigi yks õige ambient-rahvas? On kyll, seda tõestavad ka Sven Grünbergi jätkuvad vastupeegeldused siin." Lauri Sommer, Muusika

""Ulmerealismi tähised" on keha ületamise plaat. Siinsetes lugudes on isegi trummid, isegi groove midagi sellist, mis ei meenuta vahetut füüsilist sekkumist. Samuti ei tee seda Kismabande "Väljumise" kerge industriaalne surve, digitaalsed mürad Joel Tammiku kompositsioonides või isegi mitte Uku Nurga loos "Tsongeitsee faa" häält tõstev vokaal. See maailm, kus meie kehad on kaaluta, justkui materiaalsest reeglipärasusest täiesti väljas, ei ole uus kujutlus tulevikust, pigem võrdlemisi vana. Ja muidugi võib sellesse kohandada tehnofilosoofide üht levinud argumenti, et seda vastuolu päriselt enam polegi, et kogu meie keha on tegelikult intelligentne, et aju asub kõikjal mööda organismi laiali. Kuid see on ikkagi teatav keha puhastamise protsess, kuidas ka ei vaataks. "Ulmerealismi" muusika toimib teatava tuimestuse piiril, ta kohandab enesesse mürasid ja ebakõlasid, ka nostalgiliselt Grünbergi muusikale viitavaid tämbreid ja harmooniaid, kuid need kõik ei tee haiget, ei sütita. Siin on helid molekulideks taandatud ja see annab neile teistsuguse elu./.../ See on siis täpselt see koht, kus muusikasse sugeneb religioosne hardus, kus mitteorgaaniline, tehnitsistlik maailmatunnetus leiab üles panteistliku. Ma ei hakka seda kõike tsiteerima, aga lugege läbi ulmerealismi kogumiku kaane sisekülge toetav tekst, nn "Väljavõte Päikesesüsteemi senikirjutamata kroonikast". Ma ei ütle rohkem, kui et see algab lausega: "Maa aja järgi on aasta 5536." Ning loeme siis, kuidas kehad, meie kõigi omad, on kadunud, kuid muusika, informatsioon hõljub taevaruumis edasi."Tõnis Kahu, Teater.Muusika.Kino.